Võhmale võttev töö
Iga päev sõidab José Astete Torres oma Volvo FHga kuni 5000 meetri kõrgusele merepinnast, et võtta Peruu südames asuvast mägikaevandusest peale tsingikoorem. Tere tulemast reisile, mis paneb proovile nii inimese kui ka masina võimed.
O
n varahommik ning Peruu pealinna Lima kohal lasuvad Vaikselt ookeanilt kohale sõudnud pilved - nagu tavaliselt. Seisame taraga piiratud garaažis Lima tööstussadama kõrval. Lastiruum on tühi ning kütusepaak täis. On vaikne hommik, kuid järk-järgult valjemaks muutuv kära taamal linnas reedab, et see ei jää nii kauaks.
José Astete Torres töötab Simsas, ettevõttes, mis on juba peaaegu 65 aastat olnud Peruu juhtivamaid tsingi- ja pliitootjaid. Ettevõte saadab aastas 65 tuhat tonni lasti mineraalinäljastele tööstustele üle maailma.
Garaaž on José reisi lähtepunkt. Üle päeva asub ta siit kuldkollases Volvo FH12 veokis teele, et tuua koormatäis tsingikontsentraati (rafineeritud tsingimaaki) ettevõtte kaevandusest San Ignacios, mis asub Peruu südamest üle 300 km kaugusel - riigi mägisemas osas. Nimelt tuleb kaevandusse jõudmiseks tõusta 5000 meetri kõrgusele merepinnast. José peab ületama Andide mäeaheliku, läbima kolm kliimavöödet ning rajama endale teed läbi pehmelt öeldes kaootilise liikluse, enne kui saab täiskoormaga tagasi koju pöörduda.
Ning kõike seda paari tunniga. Raskused algavad juba garaažist väljudes. José liigub vaevaliselt edasi mööda sadamapiirkonna ummistunud teid. Isegi praegusel kiirusel peab ta pidurdama, et vältida auke või teisi liiklejaid, kes on otsustanud kindlalt saada endale oma osa asfaldist järjest närvilisemaks muutuvas hommikuse tipptunni liikluses.
„Liiklus on minu töö juures kõige raskem osa, eriti bussid,” ütleb José ja osutab valgele minibussile, mis keerab järsult meile ette, gaasipedaal põhjas ja inimesed avatud ustel rippumas, nii et bussi ja massiivse Volvo esiotsa vahele jääb vaevalt meeter.
„Paljudel siinsetel juhtidel pole juhilube kunagi olnudki, neil on alati kiire ning pöördeid tehes ei hakka nad ennast vaevama suunatulede või muude märguannetega. Üldiselt üritame sõita mööda bussimarsruute. Tunduvalt ohutum on sõita nende sabas kui põrgata reisijate jahil oleva bussiga kokku ootamatult!”
Umbes tunni pärast väljume Limast. Mida kaugemale suurlinnasagin meist jääb, seda klaarim on ka õhk. Päike tuleb pilve tagant välja. Tee järjest järsemaks muutuv kallak ei jäta kahtlustki, kuhu me teel oleme - liigume üles mööda kuulsate Andide müütilisi nõlvu.
Sajanditevanusest inkade pärandist annavad märku maainimeste kirevad rõivad, teedega ääristatud põllulappide käänulised piirjooned ning keelt sõlme ajavad külanimed. Siin, Lõuna-Ameerika südames lõid inkad kõrgelt arenenud tsivilisatsiooni ammu enne seda, kui hispaanlased ja portugallased kaugelt Euroopast kohale jõudsid.
Poole tee peal, nii umbes 3000 m kõrgusel, muutub õhk äkitselt märgatavalt hõredamaks. Iga liigutus nõuab pingutust, iga südamelöök tuletab meelde, millised on tingimused teisel pool kabiiniakna klaasi.
Meie ees sõitev väsinud ja vana Volvo N7 on piltlik näide selle kohta, kui raske võib elu siin olla. Selle aeglane mäest üles rühkimine, mootor täiskoormat vedades mürisemas, kajastab veidral moel minu enda järjest süvenevat raskustunnet kopsudes.
José veereb oma uhiuue FH12ga veokist sujuvalt mööda, näol talle omane lai naeratus.
„Tehtud, nähtud! Alustasin veokijuhina juba 1975. aastal, kusjuures just selle sama mudeliga. Sellest ajast peale olen sõitnud enam-vähem kõigega, millega võimalik. Kõikide nende aastate jooksul olen ma pidanud mäkke ronides võitlema iga meetri pärast, vahel vaevu edasi liikudes. Nüüd aga liiguvad asjad palju kiiremini, nii üles- kui ka allamäge. Mugavuse seisukohalt aga ei anna siin isegi võrrelda,” ütleb ta ja hakkab näppude peal üles lugema,
„Vedrustus, roolivõimendi, juhiiste, voodi - uue Volvo juhtimine on tõeline rõõm.”
Moodsa Volvo mugavustest tähtsam on aga detail, mis on tema igapäevaseid töötingimusi märkimisväärselt parandanud. José veok on varustatud VEB-süsteemiga, Volvo võimsa mootoripiduriga - see on vähendanud sõiduaega veerandi võrra, võimaldades sõita Andide järskudest nõlvadest alla kiiremini, kuid ohutult.
Varasem 12-13-tunnine raputav sõit on nüüd asendunud kümne ohutu ja mugava tunniga rooli taga - seda rõhutades kõlab José hääles tõsine noot.
„Säästan aega, mida saan kulutada puhkamisele ja lõõgastumisele ning põhjalikumale ohutuskontrollile. See teeb sõitmise palju ohutumaks. Lisaks vähendan riski sattuda varaste ja teeröövlite ohvriks. Röövimise oht on tõsine probleem just õhtuti, see tekitab pideva pinge ja pitsituse rinnus. Praegu jõuan ma ettenähtud puhkepaikadesse siiski kõvasti enne päikeseloojangut.”
Oleme jõudnud tippu. Näpistav jäine tuul kinnitab, et oleme jätnud Lima niiske rannikukliima kaugele seljataha. Suur teesilt tutvustab meile karme fakte: 4818 m merepinnast, seda ainult paaritunnise sõiduga!
Edasi suundub José itta, mäe teisel küljel asuva džungli poole, kus paikneb Simsa tsingikaevandus. Mind teeveerel maha pannes ta naerab, mina aga seisan, näost valge, ja ahmin õhku.
„Soroche!” hüüab ta, „Mägihaiguse vastu aitab ainult üks rohi: kokatee ja palju puhkust!” ■
Fakte Simsa kohta
■ Kaevandusettevõte, mille peakontor asub Limas Peruus. Spetsialiseerunud tsingi ja plii kaevandamisele.
■ Viimased 35 aastat on nende peamine tootmisrajatis olnud San Vicente kaevandus, mis asub 300 km Limast ida pool.
■ Toodab aastas 62 tuhat tonni tsinki ja kolm tuhat tonni pliid. Enamus sellest eksporditakse välisriikidesse.
■ Veokiparki kuulub 31 veokit - 20 sadulveokit maapeal ning 11 kallurveokit kaevandustes sõitmiseks. 12 sadulveokit on Volvo FH mudelid. Kõik kaevandustes kasutatavad veokid on Volvo FMid.
■ Kõikide veokite kohta on sõlmitud hooldusleping.